Jälle teistmoodi/In a diffrent way again

Mul oli juba tükk alumist osa kootud, kui hakkasin äkki kahtlema. See alumine osa oli üsna tihke ja, kuidas nüüd öelda, ebahuvitav. Pidasin mehega nõu, ta oli nõus, et tõepoolest parem oleks, kui kogu tuunika oleks mustriline. Mis siis ikka, harutasin ja otsustasin, et olgu kõik mustris. Aga siiski ühe klausliga.
I had knit quite a big portion of the lower part when I started hesitating. The lower part seemed too dense and, how shall I render it, uninteresting. I discussed it with my husband and he agreed that it would be better to knit everything in the lace pattern. So I ripped the lower part and decided to do it in the same lace pattern. But with one reservation.

See klausel on vöökoht. Need eraldustriibud tundusid õiged.
The reservation is the waist line. These dividing stripes seemed right.

Siin on jälle võimalus kalduda teooriasse. Nimelt on mustrite sobitamine päris suur kunst. Ei räägi isegi tehnilisest küljest (et silmuste arv klapiks), vaid puht visuaalsest. Kardan alati üle pakkuda. Nt mõni teine pitsimuster selle mustri kõrval oleks liig, isegi tagasihoidlikum muster. Selle üle peaks veel mõtlema.
Again there is an excellent opportunity to go into theory. The matching of lace patterns is a great art. I am not even speaking about the technical side of it (i.e., the number of stitches in different patterns matching etc) but about the visual side. I am always afraid to overload. For instance, any other lace pattern in combination with this one would be too much, even a more modest one. I shall give it more thought.